Laupäev neljas juuli tuleb,
kus nii mõnigi meist sureb.
Kuremaal me teeme võidu,
hullu, ränga velosõidu.
Ratas meeste tapmisvahend,
kummid täis ja asi tahe.
Kruusarallit, mudast rada,
ootab hing, ei muud ma taha:
Rajaga on nähtud vaeva,
sajandeid see võtnud aega.
Tule vaata uskumatut,
Kalevipoegki oli rattur.
Stardist tuleb kruusaralli,
Elva pealt siin võetud malli.
Paarkend kilti kihutame,
kruusa paigast nihutame.
Tõmbaks kõigil kaela pikaks,
kui vaid jõudu oleks sitaks.
Powerit peab siiski hoidma,
muidu finis sul ei koida.
Sekka sisse mõned kurved,
kruusaaugud, niidud, nurmed.
Pundis sõitmine on lahe,
suureks seal ei lähe vahe.
Usud või ei usu sa,
Vooremaal on Saksamaa.
Vilina ja Soomevere,
tulge kaema rattapere.
Hiljem tempot teeme vähem,
rada loodist välja läheb.
Kõrvemaa siin veidi meenus,
suusarada- paras needus.
Võsa vahel pihk läeb villi,
lihtsam korjaks naisel lilli.
Lenks jääb mingi roika taha,
panen prantsti külje maha.
Kohe otsa kerge singel,
Jõulumäest vaid nati vingem.
Tükk maad rohkem lõhub närve,
teine singel Kivijärvel.
Ratturil on elu alus,
see et jalal oleks valus.
Vaatan sõber eespool kulgeb,
panen mööda, olen julgem.
Turbast pehmel sirgel rajal,
jalgu hoogsalt ringi ajan.
Seitse kilta tunnis uhan,
nagu Rakke mättad puha.
Äkki kuulen mingi pirin,
parm mul p..ss..t tüki tirib.
Ratturil ei ole pühi,
hoogsalt edasi ma rühin.
Laiuse mäest alla-üles,
ratast tassib nõrgem süles.
Asi hullem on kui Rõuges,
mõni sureb sinna jõudes.
Nüüd saab tirri lasta nati,
näo pealt maha nühki tati.
Võtta väike keelekaste,
kohe hakkab jälle raske.
Põllu vahel vaikselt adun,
jõud on juba üsna kadund.
Kurvalt meenub Otepää,
kus mul tunne oli hää.
Kui tuulikust ma mööda saanud,
sõita viimne kilt vaid jäänud.
Kellel alles on veel võhma,
lükkab nüüd just punni põhja.
Pargi vahelt finisisse,
justkui saabuks Viljandisse.
Jooksen kohe süüa tooma,
sest et sõitsin ennast kooma.
Süda hüppab rõõmust sees,
edestasin naabrimeest.
Tuleb teine higi palgel,
õnneks suvel ööd on valged.
Autor: Kalevipoja rattasõidu korralduskomitee
|
